Võrdõiguslikkus saab alguse sünnitusmajast

Esitan võrdõiguslikkuse seisukoha mehe ja isa vaatepunktist. Praegu on ühiskonnas võrdõiguslikkust käsitletud ikka rohkem naise seisukohalt. Võrdõiguslikkus mehe ja naise vahel peaks alguse saama  just perekonnast - eelkõige traditsioonilisest perekonnast. Eesti ühiskonnas on lapsed rohkem ema ja naise teema, vaatamata sellele, et ajakirjanduses ilmuvad lood toredatest lapsi kasvatavatest isadest. Sellist suhtumist saaks muuta juba sünnitusmajast, alustades sellest, et registreerimisankeedis kaotatakse valikust ära sõna "tugiisik", asendades sõnaga "lapse isa". Või vähemalt võiks see loogilise valikuvariandina esindatud olla. Siis ei imesta, et nn. "tugiisikud" oma lapsed maha jätavad, kuna ühiskonnas ei väärtustata isa, vaid ebamäärase tugiisiku rolli. Isasid on vaja kaasata lapse kasvatamise juurde, alguse peaks see saama juba perekoolist ja ennem lapse perekonda sündimist. Loomulikult ei saa mees bioloogilistel põhjustel toita last rinnapiimaga, kuid see ei tähenda, et isad ei peaks olema teadlikud kõigest sellest, mis puudutab ema ja lapse füsioloogiat. Kui haiglas küsisin lapse tervise kohta, siis ütles õde mulle: "kohe ma seletan emale, kuidas need asjad käivad". Sellise suhtumisega taandatakse mees lihtlabaselt spermaks, mitte ei kohelda teda isana. Suhtumise muutumine saab alguse väikestest asjadest, kui pööratakse mõlemale osapoolele tähelepanu. Just kaasatus ja mõlema osapoole võrdne  kohtlemine ühiskonna poolt, on võrdse suhtluse ja hilisemate hoiakute muutumise aluseks mehe ja naise vahel. Tähtis on, et ühiskonna institutsioonid seda endile teadvustaksid.
Mõlemad osapooled (mees/naine) võiksid teineteist üksteise tegemistesse ka rohkem kaasata. See ongi omavaheliste heade ja pikaajalise suhete eelduseks, kus üksteist väärtustatakse, arvestades teineteise erinevusi.