Abordist

Aborditeema kütab igas ühiskonnas palju kirgi abordi pooldajate ja vastaste vahel. Ise vaataksin abordi- teemale mitme kandi pealt. Arvan, et abort peaks olema lubatud ainult sellistel juhtudel, kui see kujutab otseselt ohtu lapse ema tervisele,  kui naine on rasestunud vägistamise tagajärjel või on sündimas sügava puudega laps. Praegu rahastatakse abordi teostamist riigi poolt, selleks kulub igal aastal nelisada tuhat eurot maksumaksja raha. Kuid küsimus ei ole rahas, vaid põhiküsimus on moraalses vastutuses. Ma ei ole abordi teemal nõus naisõiguslastega, kes arvavad , et see, mida naine oma kehaga teeb ( ka loote tapmine) on tema enda otsustada. See on topeltmoraal, sest need naised, kes nii arvavad, et võivad oma kehaga teha mida tahes, ei toetaks näiteks eluilmaski prostitutsiooni legaliseerimist. Abort pole silikoonrindade panemine või mõni teine iluoperatsioon, siin on otseselt tegu raske eetilise valikuga  - kas elu või surm?! Alustada võiks sellest, et aborti  va. erandjuhtumid, ei rahastataks maksumaksja raha eest, vaid need pered, kes soovivad aborti, maksaksid kinni abordi teostamise ise, ka purjus peaga roolijoodik maksab oma "tööõnnetuse" ise kinni, mitte ei lase seda riigil teha. Praegu on nii riik, kui maksumaksjad, kes aborti ei toeta, kõik kaassüüdlased. Vastutama peaksid sündivate elude eest aga kõik: lapse ema, isa ja riik. See püha kolmainsus peaks moodustama tervikliku kaasvastutuse aluse. Kindlasti on palju oponente, kes ütlevad, et selline asi ei ole reaalne,et kes hakkab siis neid sündinud lapsi ülalpidama. Mille eest? Kuidas ? Majanduslikult on kindlasti see väga raske, eriti meie lastetoetusi ja perepoliitikat õhukest olemust arvesse võttes. Riik peab võtma vastutuse sündimata ja sündinud laste eest. Siin on minu seisukohad platonlikud. Nimelt, kui vanem tahab lapsest loobuda, siis peaks tal olema selleks õigus, see on vähem halvem valik kui abort (tapmine). Riigil peaks olema kohustus see laps ülesse kasvatada ja tema arengu eest vastutada. Lapse ema ja isaks on siis nende riik. Riik peaks kuni kaheksateistkümnenda eluaastani panustama nende laste kasvatamisse  võimalikult tõhusalt. Oleks hea, kui nendest lastest saaksid tulevikus ustavad sõdurid, tublid ametnikud või sportlased, kes oleksid ausad ja tooksid oma riigile kuulsust.  Arvan, et selline tulevik oleks kordi parem, kui nad meelevaldselt surma mõista.