Poliitika kujundamisest!

Tänapäeva poliitikast on saanud pealiskaudne meelelahutus, kus valitseb stiil “tola mängimine on põhiline, muu pole oluline”. Samas on poliitika oma olemuselt valdkond, mis hõlmab endas väga paljude erinevate eluvaldkondade tundmist. Lisaks eeldab poliitika selles osalejatelt kõrget moraalitunnetust, laia silmaringi, sõbralikku meelt ja empaatiavõimet, et mõista ja läbi tunnetada ühiskonna probleeme. Kahjuks on see ideaal, millele igapäevapoliitka ei vasta. Poliitikas valitseb pigem üksteisele ärapanemine kui konsensusele ja lahenduste otsimisele suunatud poliitika kujundamine. Poliitline ärapanemine võib hetkeks kergitada kellegi poliitiku isiklikku egot, ei rohkemat!

Dialoog kodanikuühiskonnaga

Praeguses raskes olukorras peaksid poliitkud mõtlema sellele, kuidas leida poliitilist konsensust mitmes tulevikku suunatud strateegilises küsimuses nagu : Milline peaks olema haridus, mida võimaldadakse lastele erinevates haridusastmetes? Milline peaks olema tervishoiukorraldus ja tervisearendus? Milline peaks olema haldusterritoriaalne korraldus? Milline võiks välja näha uus majanduse struktuur? Kuidas integreerida omavahel erinevad poliitikaid. Ma ei vastanda efektiivset toimivat riiki sotsiaalsele riigile, kus inimene on sotsiaalselt kindlustatud. Kokkuvõtvalt, millist riiki ja ühiskonda me ikkagi tahame, et ta vastaks võimalikult paljude Eestimaal elavate inimeste ettekujutusele riigist, mida nad armastaksid. Demokraatia üheks põhimõteks on: “rääkida, rääkida, rääkida”, kuid rääkimisele peab eelnema mõtlemine, mis peaks silmas riigi ja selle elanike tulevikuperspektiive. See võib tunduda tüütu ja väsitav, kuid ilma läbirääkimiseta ja läbimõeldud tegutsemiseta ei saa. Demokraatilikult mõtlemine eeldab tugevat närvikava, oluline on kuulamisoskus, isegi siis, kui teise inimese seisukohad ei pruugi meeldida. Rahvale tuleb lahti seleta poliitilisi visioone ja ideid, et kaoks ükskord nägemus poliitkast kui pealsikaudsest tegevusest. Kodanikuühiskonna ja poliitilise institutsiooni dialoog on üheks võimaluseks, kuidas olukorda riigis muuta ja vähendada rahva ja poliitikute võõrdumist. Kui ei kaasata kodanikuühiskonda poliitliste otsuste kujundamisse nii kohaliku kui keskvõimu tasandil, jätkub poliitikute ja rahva kaugenemine üksteisest. On vaja otsida koos lahendusi probleemidele, mitte üksteist pidevalt kahtlustada .

Üheks väljundiks on, kui erinevatel kodanikuühiskonna liikumistel on võimalik kaasa lüüa poliitika kujundamisel, seda nii kohaliku omavalitsuse kui riigikogu komisjonide juures. Riigikogu tasandil on seda kindlasti ka tehtud, kuid valikuliselt, ainult konsultatsiooni tasandil. Tihti on kodanikeühenduste teamised paljude probleemide osas täpsemad, mis võiks tuua politikasse vajalikku pädevust.

Testimine aitaks!

Teiseks pean oluliseks nii kohaliku omavalitsuse kui riigikogu valimistel kandideerijatele teha poliitiku pädevustest, kus uuritakse poliitkasse pürgija teadmisi. Olen pikka aega poliitlikas tegev olnud ja näen, et poliitikute pädevus jätab tihtipeale soovida. Testis uuritaks poliitiku seadusandluse, majanduse põhialuste ja ühiskonna tundmist. Testis peaks küsima neid küsimusi, millega tulevane poliitik suure tõenäosusega oma töös hakkab kokku puutuma. Testi väljatöötamine võiks olla kõrgkoolide riigiteaduste õppejõudude töö. Samuti peaks testi läbiviima ja tulemusi kontrollima õppejõudude komisjon. Loomulikult saab selline testimine olla vabatahtlik. Samas annaks see võimaluse valijatel teha paremaid poliitlisi valikuid ja poliitikasse saaksid inimesed, kes on pädevamad otsutama. Testi vilets tulemus või testi mittetegemine oleks kindlasti märk valijale, et sellist poliitikut ei saa usaldada. Näiteks igapäeva tööelus on ju tavaline, et inimene, kes kandideerib mingile töökohale, läbib pädevustesti, kus uuritakse tema sobivust antud ametikohale - miks me ei või oodata seda ka meie poliitikutelt? Praegusel hetkel ei nõuta poliitkutelt tegelikult mingit päduvustaset. Poliitikud on iseenda tööandjad, samas on põhiseaduses kirjas, et kõrgema võimu kandja riigis on rahvas. Tegelikult ongi poliitikute tööandja rahvas. Et rahval oleks parem ülevaade poliitikute võimekusest, oleks sellist testi vaja. Küsimus ei ole siinjuures selles, mis elukutse esindaja inimene on, vaid see, kui pädevaks on poliitik ennast valmis arendama – suuremal või vähemal määral on õppimisvõime olemas kõigil! Praegune olukord, kus kandideerijad ütlevad, et kui valituks saan, küll siis viin ennast kõigega kurssi, kahjuks ei toimi. Et neljast valitsemisaastast läheb kaks aastat õppimise ja kogemuste omandamise peale, on poliitkasse pürgijal vaja teha juba eelnevalt pidevat eeltööd. Testi sisse viimise tulemusel paraneks poliitiliste otsuste kvaliteet, paraneks poliitline kultuur, millest lõppkokkuvõttes võidaks kogu ühiskond.