reede, 16. oktoober 2015

Üleliigsed inimesed

Erinevate uuringute ja analüüside järgi, et lähema paarikümne aasta jooksul kaob maailmas 40 protsenti töökohtadest. Lihtsamaid töid hakkavad tegema robotid. Selle uudise valguses, tahaks küsida, et mida hakatakse peale "üleliigsete inimestega"?! Selles kontekstis võiks ka küsida, et miks on vaja odavtööjõudu pagulaste näol, kui nad "kergematele" töödele niikuinii ei saa, kuna neid töökohustusi täidavad tulevikus robotid. Üleliigseteks inimesteks tööturul ei muutu siis ju ainult pagulased, vaid ka kohalikud põliselanikud.
Sellised tehnoloogilised arengud tekitavad ühiskonnas veelgi suuremat kihistumist, maailma rikkused koonduvad veel enam väikese osa rikaste kätte. Mida siis peale hakata nende inimestega? Üks võimalus oleks kehtestada  Euroopa Liidus (kui siis veel on EL) viietunnine tööpäev ja kahekümne viie tunnine töönädal. Teiseks, oleks siis vaja  kehtestada kodanikupalk. Kolmandaks, peaksid robotid olema ühistulise majanduse osaks, kus tootmisvahendite (robotite) omanikeks oleks rahvas. Rahvas saaks ja jagaks omavahel ära robotite poolt loodud kasumi. Kui robotid asendavad inimtööjõu, siis millega inimesed tegelema hakkavad? Arvan, et rutiinse inimtöö asendamine robotööjõuga on igati humanistlik lahendus, kuid ainult tingimusel, et robotide tõttu tööta jäänud inimes(t)ele pakutakse paremat alternatiivi. Ühiskonna arengu seisukohalt oleks mõistlik viia sisse erinevaid tasustamise süsteeme, lisaks üldisele kodanikupalgale. Pakun, et sellisteks võiks olla õppimine ja enesetäiendamine, tasustamine väiksema ökoloogilise jalajälje tekitamise eest jms.  Kuidas see pealtnäha utoopiline süsteem peaks välja nägema? Õppimine ja enesearendamine oleks alternatiiv logelemisele jmt. pahedele. Motivatsioon oleks tasustamine õppimise ja enesetäiendamise eest. Nt. kui inimene läheb mingile kursusele, siis saaks ta selle eest raha vastavalt sooritatud valdkonna raskusastmele. Keerulisemad sooritused on kõrgemalt tasustatud. Õppimise eest ise ei pea maksma. Teiseks, tasustamise meetodiks on väiksema ökoloogilise jalajälje poliitika. Inimesed koguvad leibkonnas punkte, mille saavad hiljem vahetada ökoloogiliste toodete või teenuste vastu. Mida väiksem on sinu keskmine ökoloogiline jalajälg, seda rohkem punkte saad. Kolmandaks, ühiskonnas on tehtud kõik selleks, et inimesed saaksid arendada oma loovust, ise midagi luues ja leiutades. Ka selline tegevus on tasustatud. Kolmandaks, on ühiskonna rõhuasetus pandud riiklikult perekonnale ja laste kasvatamisele.
Kuna inimestel jääb palju vaba aega, siis on loodud kõik võimalused ja motivaatorid selleks, et inimesed saaksid kasutada seda aega eneseharimiseks, perega koosolemiseks, lähedastega suhtlemiseks, läbimõeldud tarbimiskäitumiseks ja kodanikuühiskonda panustamiseks. Selline ühiskond on vabade kodanike ühiskond, mis arvestab inimeste individuaalseid võimeid ja on harmoonias looduskeskkonnaga.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar