Haldusreformi esimesed tagasilöögid on endast juba märku andnud. Hajaasustusega piirkondades on avalike teenuste kättesaadavus oluliselt halvenenud. Negatiivne on ka see, et volikogude esindajate ja vallavalitsuste töökultuur ega eetika pole muutunud. Käib rahva raha arutu kulutamine, organisatsioonide juhtimistase on madal.
Olukorda oleks päästnud mitu olulist punkti: esiteks, oleks pidanud Kov seadusega andma külaseltsidele suuremad õigused ja kohustused, koos rahaliste vahendite tagamisega, seda oleks olnud vaja eriti hajaasutusega piirkondades; teiseks, arutu omavalitsuse raha kulutamine vallavolinike palkadeks, seab vajaduse panna vallavalitsuse töötasule seadusega kehtestatud piiri, et kui suureks võivad vallavolikogud vallavalitsuse juhtivtöötajate palgamäära tõsta; kolmandaks, omavalitsustele tuleb anda suurem iseseisvus oma tulubaasi kujundamiseks.
Need on kolm põhilist punkti, mis võimaldaksid omavalitsuste olukorda parandada, aidates kaasa regioonaalsete erisuste vähenemisele.
Haldusreformi suurim möödalaskimine on selles, et ei mõeldud, kuidas korraldada elu hajaasustusega piirkondades. Ka ei analüüsitud, milliseid teenuseid ja kuidas peaks omavalitsus osutama, tagades selleks puhuks talle ka rahalised vahendid. Kontroll omavalitsuse rahakasutuse efektiivsuse üle on samuti nõrk. Haldusreformile puudus ja puudub süsteemne ja terviklik lähenemine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar