Arenguabist

Arenguabist on palju räägitud, ja seda on ka palju Lääneriikide poolt antud arenguriikidele. Iseküsimus on, kui palju on sellest abist läinud asja ette. Võib arvata, et suurem osa abist pole jõudnud abivajajateni, vaid läinud abiorganisatsioonide ja süsteemi enda ülalpidamiseks. Ka praegust pagulaskriisi Euroopas võib vaadelda luhtunud arenguabi kontekstist lähtuvalt. Arenguabi, mida on jagatud, pole mingit sisulist tulemust. Muidugi on küsimus suuresti ka jagatava abi iseloomus, millest enamus on põhjuslike tagajärgedega tegelemine. Samas  arenguabi peaks andma, kuid küsimus on millisel kujul? Toiduabi või leevendada ajutiselt näljahäda, kuid ei lahenda toidupuuduse ja nälja probleemi sügavamalt. 

Kui Euroopa ja muu arenenud maailm sooviks, et arenguriigid saaksid oma elukorraldusele jalad alla, siis peaks olema arenguabi konkreetne. Näiteks kooli või haigla ehitamine, õpetajate ja arstide õpetamine. Samuti peaks olema sisse viidud raha kasutamine konntroll, et tuvastada, kas rahalisi vahendeid on kasutatud sihtotstarbeliselt. Nii nagu Euroopa Liidus projektide rahakasutamise puhul, peaksid seda näitama ka arengumaad.  Ainult selline süstemaatiline arenguabi on mõistlik ja loob vajalikud arengueeldused. 

Loomulikult on arenguriikides tohutu hulk probleeme, mis üksteist võimendavad. Samas peab millestki alustama, et vältida katkematut pagulastevoolu Euroopasse. Euroopa võiks aidata ka neid inimesi tagasipöördumisel oma emamaale, kes on saanud Euroopas hariduse või kes on Euroopas mõnda aega elanud. Oluline on see, et nad naaseks oma kodukohta ja aitaks oma teadmistega sealset ühiskonda areneda. Eriline rõhuasetus peaks olema kolmel vaalal: haridus, meditsiin ja keskkond. Need kolm valdkonda on omavahel kaassõltuvuses. Vaja on leida ka võimalused, kuidas tagada arenguabi jõudmine kohalike kodanikuorganisatsioonideni, vältides seejuures kohaliku riigivõimu äraostetavaid ametnikke. 

Sellised piirkonnad nagu Lähis-Ida ja paljud Aafrika riigid, kus kestavad juba pikemat aega sõjalised konfliktid, või kus toimub iga aasta üks sõjaline riigipööre, on jätkusuutmatud senikaua, kuni jätkub relvade müük nendesse riikidesse. Selle tulemusena kasvab üles põlvkond, kes on käinud koolis neli aastat või pole üldse käinud. Nendele inimestele pannakse üleliigseid ootusi, et Euroopasse naastes toetaksid nad euroopalikke väärtusi, mis on kirja pandud inimõiguste ülddeklaratsioonis. Praegu puuduvad selleks eeldused. Seda seniks, kuni Lääneriigid pole mõtestanud ümber arenguriikide abistamist.