Sotsiaalsest ja efektiivsest riigist!

Efektiivne ja sotsiaalne riik ei peaks olema omavahel vastuolus. Selline  must-valge vastandamine on ajast ja arust ega  toeta riigi arengut,  pigem takistab. Efektiivsust tuleks vaadata laiemas konkestis. Efektiivsust käsitletakse meil kui kulude kokku hoidmist, samas võib selline ühekülgene lähenemine viia terviksüsteemi lagunemiseni, kui ei arvestatada ka inimeste vajadusi  Eelkõige puudutab see sotsiaalsüsteemi. Praegused kärped on ühest küljest paratamatud, samas nende kärpete iseloom võib viia süsteemi vindumiseni päris pikkadeks aastateks. Süsteemi käigus hoidmine ja funktsioonide tagamine on oluline. Hiljem süsteemi taasehitamine võib osutuda kallimaks kui arvata oskame. Selles kontekstis tuleks vaadata  mitmemõõtmelisemalt, kuidas konkreetsed rahaeraldised tagavad süsteemide toimimise. Kindlasti peaks arvestama ka riigibürokraatia efektiivsuse parandamisega. Hästi toimiv bürokraatia on riigi arengule oluliseks eelduseks. Efektiivsus ei ole ainult inimestest vabanemine. Efektiivsuse all peaks olema ka tööprotsesside ümberorganiseerimine. Erinevad muutujad peaksid olema omavahel kaassõltuvuses. Ma ei ole päri nende inimestega, kes arvavad, et riigiametnikud on parasiidid. Muidugi on neid näiteid palju, kus ametnikud imiteerivad töö tegemist. Lisaväärtus avalikus sektoris on see, kui inimesed teevad oma tööd hästi. Selle väljenduseks on see, kui inimene saab oma asjad kiiresti ja veatult riigiametkonnaga aetud. Kindlasti on ametkondi, kus töökoormus ja ametnike arv pole omavahel vastavuses. Osad ametnikud on tööga liialt koormatud, samas kui teistel on liialt vähe tööd. Siinjuures jõuan riigireformi , täpseamalt bürokraatia reformi juurde. Haldusreformi tuleks vaadelda  bürokraatiareformi kontekstis. Reform ei peaks hõlmama ainult valdasid, vaid ka maaomavalitsusi, ministeeriume ja nende allasutusi. Selle juures on oluline, milliseid eesmärke see reform peaks endas kandma. Palju kindlasti ütlevad, et jälle üks reform kogu aeg . Samas väheste rahaliste ja- inimressursside kasutus peab olema Eesti riigis võimalikult efektiivne. Riiklikult tuleb vastata järgmistele küsimustele: millist avaliku teenust (loe: millise kvaliteediga) tahetakse riigi elanikele tagada? Kui palju see maksab? Kust kohast leida vahendeid, et tagada see kvaliteet? Mis ülesanded tuleks kohaliku omavalitsuse tasandilt viia maaomavalitsuse või ministeeriumide allasutuste tasandile? Bürokraatia peab olema efektiivne, kiire,  ratsionaalne ja läbipaistev. Siit jõaun ma  sellise teemani nagu e- teenuste arendamine avalikus sektoris. Siin on tohutu tööpõld. E - teenuste kasutusele võtmise kaudu on võimalik riigibürokraatiat muuta toimivamaks. Oluliseks saavad siin e- teenuste lahendused. Eriti jätab see soovida kov-i tasandil. Väiksed kohalikud omavalitsused  ei suuda e-teenuseid ellu rakendada. Nende arendamine on aga esmatähtis ja regionaalpoliitiline samm. Teiseks küsimuseks on internetiühenduste kättesaadavus erinevates Eesti paikades? Veel kaugemale minnes saame rääkida ka elektrisüsteemide kindlusest. Seega saab oluliseks elektri- ja sidekommunikatsioonide infrastuktuur. Haldusreformi käigus ei maksa karta, et toimub ääremaastumine. Tuleks vaadata, et haldusreform ei ole pelgalt mehhaaniline omavalituste liitmine, vaid haldusreform saaks nimeks pigem riigihaldusreform. Sellesse protsessi peaks kaasama majandus- ja ühiskonnateadlased, demograafid, kultuuriloolased, haldusjuhid, majandusgeograafid jt teadlased. Regionaalpoliitika peab olema teaduslikult planeeritud.