Võrdõiguslikkusele ja võrdsetele võimalustele ei saa läheneda lihuniku kirvega

Võrdõiguslikkuse ja võrdsete võimaluste teema tõusis Eestis  huvikeskmesse siis, kui Eesti ühines Euroopa Liiduga. Mitte arvates ,et selle teemaga ei peaks tegelema, vaid natukene teise nurga alt ,esitades mõned küsimused. Ajakirjanduses on kajastatud ,et naised saavad meestest vähem palka sama töö eest - kolmandiku võrra väiksem töötasu. Tahaks küsida, et kuidas on sellise statistilise avastuseni jõutud? Tegemist on diskrimineerimisega, mille üksikjuhtumid vajaksid ajakirjanduse kaudu avalikkuse ette toomist. Ei ole vahet, kas tegemist on mehe või naisega, sama töö  peaksid olema mõlemad sugupooled võrdselt tasustatud. Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdsete võimaluste puhul oleks väga tänuväärne, kui suudetaks tuua avalikkuse ette diskussiooniobjektiks üksikjuhtumid, mis puudutavad ebavõrdset tasustamist töö eest,  naistevastast vägivalda, ahistmist jmt teemasid. Sooline võrdõiguslikkus ja võrdsed võimalused on väga delikaatsed teemad ja eeldab poliitilise teemana väga intelligentsest, tasakaalukat lähenemist. On poliitlised ja õiguslikud võimalused sellles küsimuses ühsikonna arengut suunata, nende seas ka sookvoodid, mida ei saa kuidagi toetada, kuna tekitavad ebanormaalseid moonutusi ühiskonnas. Teiseks on  sookvoodid ka naist ja naisi diskrimineerivad, kuna alavääristab naisterahva poliitilisi  eeldusi ja võimeid, luues sookvootide näol kunstlikud eelised. Üks argument , mis tuuakse  kvootide kaitseks osade naispoliitikute poolt  põhineb sellel, et naiste poliitika on kuidagi "pehmemaid" väärtusi esindav, kui seda on meeste poliitka. Samuti ei võimalda kvootide kehtestamine valida parimat nais- ega  meeskandidaati. Siit küsimus: kas meespoliitikud ei suuda esindada naiste õigusi või nende õiguste eest seista ühiskonnas? Kultuurilisest lähenemisest tuleks läheneda sellele küsimusele süvauuringute ja - intervjuude korraldamisega naiste endi seas, et uurida, kuidas naised ise mõtestavad oma rolli naisena ühiskonnas. Kuidas naised teadvustavad enda jaoks seda küsimust. Kas on rahul/mitterahul oma naiseks olemisega ja identiteediga ühiskonnas. Millisena naised ja mehed kujutavad ette ideaalset ja harmoonilist mehe ja naise omavahelist suhtust? Millised on levinud traditsioonilised stereotüübid naiselikkuse ja mehelikkuse küsimuses? Kas stereotüübid takistavad suhtumiste , väärtuste muutumist ühiskonnas?  Kas ideaal on ka eesmärk omaette,- või on nii naised kui ka mehed rahul ühiskonnas kehtivate stereotüüpidega mehelikkusele ja naiselikkusele? Arvan, et kultuuriliste stereotüüpide muutmiseks on oluline kasvatada vastastikkust austust ja väärikust mõlema soo esindajate vastu, võttes arvesse nii bioloogilisi ja psühholoogilisi erinevusi. Hariduse ja kasvatuse kaudu on selleks erinevad võimalused üldhariduskooli õppekavades vastavate täienduste sisse viimiseks : inimeseõpetus, ühiskonnaõpetus, perekonnaõpetus, filossofia, eetika, psühholoogia. Väärikust ja vastastikkust austust poiste ja tüdrukute vahel oleks võimalik läbi kasvatuse ja hariduse õpetada. Lõpetuseks võib öelda,et võrdõiguslikkus ja võrdsed võimalused on kõige laiemalt inimõiguste teema, mis peab seisma inimeste eest: "Naised on inimesed, inimestel on inimõigused, järelikult on naistel inimõigused". Väga tugevalt tuleb see teema esile ka üksikisku tasandil, kus muutuste toimumine on kõige keerulisem ja mitmetahulisem, muutudes tihti võimusuhteks .