Poliitikat käsitletakse Eestis kui mingit janti. Selleks on andnud põhjust nii poliitikute enda suhtumine poliitlisse tegevusse kui ka meedia ning kes käsitlevad poliitikat ja poliitlist tegevust pealispindselt. Poliitikult ei oodata tänapäeval, et ta oleks oma valdkonnas kompetente, võimeline süvenema erinevatesse eluvaldkonna probleemidesse. Veel 90-ndate alguses oli näha teistsugust suhtumist poliitikasse, oli näha aatelisust ja süvenemist seadusloomeprotsessi. Põhjus on selles, et poliitikat käsitletakse kui hobi, mis ei nõua erilisi oskusi. Lisaks sellele veel Nõukogude aegne mentalideet, mis ei soosi iseseisvat mõtlemist poliitikute seas. Ka praegu leviv noorte broilerlus on Nõukogudeaja rudiment, mis viiakse läbi "vanade kalade" soosingul. Öeldakse, et mõtlevaid noori ei tule peale. Nad ise ei taha mõelda! Voldikute jagamine ja assisteerimine ei võimaldagi noorel inimesel kunagi poliitikas tippu jõuda. Selle asemel, et tegeleda tühja - tähjaga, peaksid noored poliitikud keskenduma teadmiste omandamisele: uurima seadusandlust, riigi haldusstruktuuri, majandust, ühiskonda, loodust jne. Poliitiline tegevus eeldab laia silmaringi, haridust ja haritust. Poliitiline tegevus, oma parimas tähenduses, on eesmärgipärane ja süsteemne tegevus. Muidugi omistatakse poliitikale ka teistsuguseid omadusi, kuid Eesti riigi arengu seisukohalt on olulise tähtsusega poliitlise kultuuri kvalitatiivne areng. Ilma poliitlise kultuuri muutumiseta, mille aluseks on poliitiku eetika ja tugev eeltöö, lahendamaks valdkonna probleeme, pole riigil mingit olulist võimalust teha arenguhüpet. Riigi arengu seisukohalt peavad kõik ühiskonna allsüsteemid kvalitatiivselt arenema, poliitika pole siin mingiks erandiks.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar