Eesti suuruses riigis ei tohiks olla ääremaad, samas on see osalt paratamatu, sõltudes tööhõive vähenemisest põllumajanduses, kalanduses, metsanduses. Samuti linnastumisest, mis pidevalt suureneb. Eestis süvendab ääremaastumist veel rahavstiku vähenemine ja vananemine. Eesti asustustihedus on natuke üle 30 in. ruutkilomeetril. Seda on muidugi vähe. Noored lahkuvad väikestest maakohtadest pealinna või mõnda teise suuremasse linna. Mida teha selleks, et tagada maapiirkondades normaalne elukvaliteet? See küsimus on retooriline, kui pannakse kinni postkontor, lahvka enam ei käi, teed on hooldamata (talvel läbimatu), transport on puudulik. Regionaalpoliitika nõuab selget ja teadlikku regionaalset planeermist. Regionaalpoliitika iseenesest ei teki. Selleks, et regionaalset ebavõrdsust vähendada, tuleb lähtealuseks võtta erinevate teadlaste uuringud. Osalema peavad demograafid, majandusgeograafid, majandusteadlased, politoloogid jt. Regionaalpoliitika peab olema interdistsiplinaarne. Alustada tuleks eraldiseisva ameti loomisest, kuhu oleks kokku koondunud kogu laialipillatud pädevus. Ameti nimetus võiks olla Regionaalse Planeermise Amet. Eraldi portfellita ministri ametikohal pole mõtet. Teiseks tuleb viia läbi haldusterritoriaalne reform. Seejuures peaks olema lähteülesanne mitte mehaaniline valdade liitmine, vaid välja tuleb töötada ka kohaliku omavalitsuse teenuste standard, täiendada KOKS-i (kohaliku omvalitsuse korralduse seadust), alustada tuleks kohaliku omavalitsuse internetiteenuste arendamisest (kiire lairiba ühenduse rajamine on selle eelduseks), vallaga peab toiminguid tegema ka ID-kaardiga. Ei pea iga raieloa taotluse või mõne muu taotluse vormistamise pärast minema kohalikku omavalitsusse. Oluliseks mobiilsuse kiirendamiseks erinevate Eesti regioonide vahel on töökindel infrastruktuur, olgus selleks elektri ülekandevõrgud, sideteenused, kiire internet, korralikud teed, kiire raudteetransport. Ideaalis oleks tore kui praeguse kahe tunni rongisõidu asemel jõuaks Rakverre neljakümne minutiga. Rong käib praegu Rakverre kaks korda päevas, seda on ilmselgelt vähe. Väga paljusid teenuseid saaks pakkuda ühest kohast, kas vallavalitsusest või valla poest.
Kõik see nõuab rahastamist. Alustada võiks aga sellest, et riigil oleks regionaalpoliitika pikaajaline arengukava, kus oleks paika pandud eesmärgid ja suunav siht.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar