Elukvaliteedist

Heaoluühiskondades on põhiprobleemiks elukvaliteet, selle säilitamine ja parandamine. Mis on siis see salapärane elukvaliteet ? Mis on kvaliteet ? Millest see koosneb? Eesti tahab viia oma riigi elukvaliteedilt Põhjamaade tasemele. Tore. Soome, Rootsi, Taani, Norra on erinevate ilmestavate statistiliste näitajate poolest elukvaliteedilt maailma esikümnes. Miks on just Põhjamaad elukvaliteedilt maailma parimad? Üheks põhjuseks on kindlasti see, et ühiskonnad on seal palju solidaarsemad ja mitte nii individualistlikud, kui anglo-ameerikalikud ühiskonnad, kuhu alla võiks liigitada ka Eesti. Põhjamaad hoolivad ka nendest inimestest, kes mingil põhjusel endaga ise toime ei tule, kes jäänud elu hammasrataste vahele.

Eesti riigile meeldib ennast võrrelda teiste riikidega, kahjuks tihti nõrgematega. Tunneme heameelt selle üle, kui oleme paremad oma lähinaabritest, eelkõige Lätist, Leedust ja Venemaast. Põhjust ju nagu oleks. Positiivsena võiks mainida Eesti kõrgeid edetabelikohti majandusvabaduse, pressivabaduse ja muude näitajate poolest. Kuid ka need näitavad juba langustententsi. Medalil on ka teine pool, mida ei saa samuti mainimata jätta. Kõrgena püsib riigis AIDS-i nakatanute osakaal, enesetappude arv, suur on ka liiklusõnnetustes hukkunute arv, sissetulekutest rääkimata. Selle juures jõuamegi ühe elukvaliteedi olulise määrajani, nimelt inimeste tervise ja turvalisuseni. Kui terve on tegelikult eestimaalaste tervis? Kui turvaline on Eesti ühiskond elamiseks? Ilma korraliku terviseta ja puuduliku arstiabita, turvalise elukeskkonnata muutuvad ka kõik teised väärtused mõtetuks. Mis elukvaliteedist saame rääkida, kui inimeste halva tervise tõttu ei saa teistest positiivsematest näitajatest rõõmu tunda. Teadmine, et eestimaalastel on 1000 el. kohta niipalju autosid, internetiühendusi ja mobiiltelefone ei anna meile mitte midagi, kui iga aasta püsib kõrgena AIDS-i nakatanute arv, kõrgena püsib liikus- ja tulesurmades hukkunute arv. Materiaalsed asjad ei taga veel kõrget elukvaliteeti ega õnnelikku elu.

Elukvaliteediga on tihedalt seotud ka õnn. Õnne küsimus elukvaliteedi kontekstis on muidugi rohkem abstraktne eeldus, mis sõltub üksikisiku puhul tuhandest erinevast muutujast, nii sisemistest kui välistest. Kindlasti võiks aga rääkida ühiskonna rahulolust, kui olulisest eeldusest, millega elukvaliteeti mõõta, hinnata. Inimeste rahuloluks ühiskonnaga on oluline riigi poliitika ja poliitikute tegevus/tegevusetus. Poliitikud loovad ja püüavad sõnastada ühiskonna probleeme ja luua visiooni tulevikust. Mida laiema silmaringiga ja haritum on poliitline eliit, seda selgemalt oskab ta näha ja sõnastada ühiskonna ees seisvaid probleeme ja pakkuda välja parimaid lahendusvariante. Elukvaliteet koosneb mitte ainult materiaalsest, vaid ka sotsiaalsetest, vaimsetest, moraalsetest, esteetilistest jne rahuloludest. Õigemini nende omavahelisest kooskõlast ja tasakaalust. Elukvaliteedi aluseks võime võtta ka A.Maslowi püramiidiastmestiku. Eestimaalaste elukvaliteedi uurimiskeskus võiks olla asutus, mis oleks sillaks teadlaste ja poliitikute vahel, et kujundada eeldused teadmistepõhise poliitika kujundamiseks, mis arvestaks otsuste tegemisel erinevate uurimustega poliitilise objekti kohta. Interdistsiplinaarne lähenemine poliitilistele ja ühiskondlikele probleemidele, võimaldab teha tulevikku silmas pidades parimaid otsuseid. Lähtumine pealiskaudselt arvamusest ja poliitlisest suvast, ei võimaldada parandada poliitilist kultuuri ega parandada riigis elavate inimeste elukvaliteeti.