Kodanikuühiskonna teemadel on Eestis palju räägitud, nii sotsiaalteadlaste, poliitikute kui mittetulundusühingute juhtide seas. Aastaid tagasi võeti Riigikogus vastu Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsioon. See dokument oli maailma demokraatia praktikas pretsedent, mille kaudu vähemalt väliselt poliitiline võim on üles näidanud huvi kodanikeühiskonna arengu suhtes. Samas on see dokument küllaltki deklaratiivse iseloomuga ega taga konkreetsemaid samme mittetulundussektori arenguks.
Viimasel ajal on mõned poliitilised parteid oma valimislubadustes puudutanud ka kodanikeühiskonda, lubades nii maksusoodustusi, kuni selleni välja, et inimene ise võib protsendi oma tulumaksust suunata temale meelepärasesse mittetulundusühingusse. See hea algatus on aga kindlasti seotud mitmete tekkivate probleemidega nagu nt. kogu mittetulundussektori mittetulundusühingute finantsiline administreerimine avaliku sektori poolt. Avaliku võimu haldussuutmatust tõid mittetulundusühenduste aktivistid välja ka intervjuudest, millest väljavõtteid võis lugeda kogumikust “Tuntud ja tundmatu kodanikuühiskond”, kus sotsiaalteadlased Rein Ruutsoo, Erle Rikmann ja Mikko Lagerspetz toovad oma artiklis välja intervjuukatked kodanikeühiskonna aktivistidega, kus viimased heidavad just avalikule sektorile ette administratiivset haldussuutmatust, mis on üheks puuduseks kogu mittetulundussektori arengule. Kuid põhimõttelise probleemina näeksin hoopis vastastikkust usaldamatust erinevate ühiskonna institutsioonide suhtes, aga ka isikute vahel. Usaldamatus on laiemalt kogu kodanikuühiskonna põhiprobleem Eestis. Retooriline jutt kodanikeühiskonna tähtsusest ühiskonna sotsiaalse kapitali kasvatamisel, sealjuures ühiskonna ees seisvate probleemide lahendamisel koostöös avaliku võimuga, on kahjuks ainult väline. Kodanikeühiskonnale Eestis heidetakse ette passiivsust, ebapädevust, huvigrupi vähest esindamist, vähest osavõtlikust jne. Põhiliselt võib seda juttu kuulda poliitikute ja ametnike suust, kes märgivad, et mittetulundussektorist ei ole neile kujunenud tõsiselt võetavat koostööpartnerit. Ka erasektori ettekujutus kodanikeühiskonnas tegutsevatest mittetulundusühingutest on väga kitsapiiriline, põhinedes ainult viimaste heategevuslikul alusel. Omavalituse tasandil nähakse kodanike aktiivsusel ohtu kohaliku omavalituse ametkonnale, kes kardab, et osade avaliku võimu funktsioonide delegeerimine, võib võtta neilt töö.
Mittetulundussektoris konkurendi, mitte koostööpartneri nägemine, on samuti üheks takistuseks kodanikeühiskonna arengule Eestis.
Etteheited, mida teeb avalik võim kodanikeühiskonnale, on tegelikult kõrvaldatavad vaid avaliku võimu kaasabil, parandades seeläbi oluliselt kodanikeühiskonna arengueeldusi. Esimese sammu peab siin astuma poliitiline võim, kes peaks kodanikuühiskonna arengueeldusi vaatama laiemalt, mitte ühe maksureformi (tulumaksusoodustus või ühe protsendi suunamises meelepärasele mittetulundusühingule) koosseisus. Terviklik ja mitmetasandiline nägemus kodanikeühiskonna toimisest on üheks põhiteguriks, kuidas oleks võimalik aktiviseerida elanikkonda, lülitades neid aktiivsemalt kodanikeühenduste tegevusse. Seadusandlikul tasandil peaks looma suuremad eeldused erinevate reformide kaudu. Kodanikuühiskonna passiivsust võiks leevendada seeläbi, kui riigis kehtestataks kolmekümne viie tunnine tööpäev ja seadusandlikul tasandil suudetaks paremad eeldused luua töö - ja pereelu paremaks ühitamiseks. Vaba aja puudus ja paindumatu tööaeg, madalad siisetulekud on minu arvates inimeste passiivsuse üheks suuremaks põhjuseks, mis ei võimaldana neil osaleda kodanikuühenduste tegevuses. Loomulikult ei saa alahinnata majanduslikke soodustusi nagu tulumaksusoodustused mittetulundusühingutele, mis kindlasti loovad inimestele suurema motivatsiooni osalemaks mittetulundusühingute igapäevases tegevuses.
Erinevatele mittetulundusühingutele heidetakse ette seda, et nad ei esinda avaliku võimu ees piisavalt oma huvigruppi. See väide vastab kindlasti suures osas tõele, kuna sotsiaalne ja majanduslik kompetents pole mittetulundusühingute vahel jaotanud võrdselt. Samas pole aga poliitiliselt loodud erinevatele huvigruppidele oma seisukohtade väljendamiseks piisavalt võimalusi. Üheks võimaluseks, kuidas olukorda parandada, võiks olla osalusdemokraatia võimaluste laiendamine kohaliku ja keskvõimu tasandil. Rohkem tuleks kaasata mittetulundusühingute esindajaid kohaliku volikogu ja parlamendi komisjonide tegevusse.
Mittetulundusühingute tegevuse läbipaistvamaks muutmine on juriidiline küsimus, mille järelvalvet peaks teostama riik ja mittetulundusühenduste katusorganisatsioonid.
Kodanikeühiskonna arengueeldustest ei saa muidugi mööda minna ka mikrotasandist, vaadeldes kodanikeühiskonna mõju isiksuse individuaalsele eneseteostusele. Hariduse ja kasvatuse roll on siinjuures põhilise tähtsusega. Kooli ühiskonnaõpetuse tunnis peaks õpilasel võimaldama laiemalt tunnetada kodanikeühiskonnas peituvat potentsiaali. Huviharidus, aitaks laiemalt realiseerida ühiskonnaliikmete sees peituvaid vaimseid ja füüsilisi andeid.
Eeltoodud lahendusvariandid demokraatliku kodanikeühiskonna loomiseks olid kõigest mõned üksikud, kuid nende eelduste koostoimel on kindlasti võimalik saavutada olulist edu inimeste aktiviseerimisel. Tähtis on siinjuures poliitiline tahe, mille kaudu saaks astuda konkreetsemaid samme.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar