Rahvaspordist

Ajal, kui rahvatervise näitajad just kõige paremad ei ole, on õige rääkida rahvaspordist. Rahvasport nagu igasugune liikumine on tervisele loomulikult kasulik. Eriti veel praegu, kus inimene peab olema terve ja oma tervise eest hoolitsema. Samuti pole suurt abi loota üha õhemaks kuluvalt riigimeditsiinilt, olgu selle tase maailamas ükskõik kuitahes hea.

Südamehaigused on eestimaalaste seas laialt levinud. Südamehaigused tulevad ebatervislikest eluviisidest ja vähesest liikumisest, vähemalt enamjaolt. Kui meditsiini võime kiruda, siis oma tervise eest hoolitsemine on meie enda teha. Ei pea küll iga päev sportima – eks igaüks vali endale koormuse ikka enesetunde järgi. Tähtis on, et oleks tahet liigutada iga päev viisteist minutitki, jalutades kas või ümber maja. Selge see, et vanemas eas aktiivset sportimist harrastades tuleb olla ettevaatlik ja endale mitte kahju teha.

Ka pole rahvasport kõigile rahaliselt taskukohane, näiteks, kui tuleb teha kulutusi saali üüriks, trennirahaks, spordivarustuse ostmiseks jms. Selliste kulutuste vältimiseks on lihtsaim viis minna õue jalutama. Kahevõi ühe peatuse bussisõidu asemel, oleks mõttekas see maa jala läbi käia, endale paraja kiirusega muidugi.

Kohalikel omavalitsustel aga soovitaksin tõsiselt järele mõelda, kuidas suunata inimesi rohkem rahvaspordiga tegelema. Harjumuste ja suhtumise muutmine ei ole kerge, selleks peab olema inimestel motivatsioon ja teised eeldused paigas. Lasnamäelasena näen, et koolistaadioneid on renoveeritud. Tore ja hädavajalik puha, kuid kuidas meelitada lapsed, koos vanemate ja vanavanematega sportima? Kuidas tagada, et koolistaadion ja võimla oleks tervisesportlastele nädalavahetusel peale koolitunde avatud? Enamik koolistaadioni kasutajaist on muidugi õpilased, kes kasutavad seda soojal ajal kehalise kasvatuse tundide ajal. Kehalise kasvatuse tunde pole aga tunniplaanis eriti palju. Argipäevaõhtutel ja nädalavahetustel on koolistaadionid alakasutatud. Ehk ootavad nad nukralt tervisesportlasi?! Omavalitsuse staadionidesse investeeritud miljonid ei tule rahvatervise näol tagasi, kui ei leita terviklahendust inimeste innustamiseks tervisespordiga tegelema. Uute staadionide ja muude spordirajatiste olemasolu ei tähenda veel nende aktiivset kasutust. Peamine on ikkagi läbimõeldud ja terviklik rahvaspordipoliitika, millega tuleks tegelda nii riigi, kui kohaliku omavalitsuse tasandil. Miks mitte kompenseerida spordile minevaid kulusid – ehk osaliseltki – neile, kes sooviksid aktiivselt tegeleda tervisespordiga? Alustada võiks erisoodustusmaksu kaotamisest. Tallinnas ja mujal vajaks auditeerimist palju leiavad koolitundide välisel ajal kasutust koolivõimlad ja – staadionid. See näitab ära tegelikult kui palju on võimalusi. Seeläbi on võimalik inimesi panna oma tervise eest hoolitsema ja võimaldada koolidel teenida ka omatulu.