Nädal tagasi jooksis läbi uudis, et Reformierakond ei toeta ühe lisapuhkepäeva juurde andmist Lihavõttepühadel, kuna see pidavat vähendama inimeste tööviljakust. Minu arust on tööviljakus ikka see, kui vähema ajaga, päevade arvuga tehakse ära sama või suurem hulk tööd, kui ennem jõuti teha. Tänapäeval on tööviljakuse aluseks ikkagi tehnoloogiline areng, mis on põhifaktoriks, see suurendab töötajate tööviljakust. Ka sõltub väga palju töö organiseerimisest, mis on otseselt sõltuv asutuse juhtkonnast. Pealegi on meie inimesed niigi tööga ära kurnatud, kuna tööpanus ja palk pole omavahel korrelatsioonis. Heal juhul on tegu nullenergia. Tihti negatiivse energiaga, mis tähendab seda, et inimene on ori, makstes oma tööle ise peale. Teiseks on Euroopa Liidus just Eestis kõige vähem vabu päevi aastas. Eestimaalsed väärivad palju rohkem vabu päevi aastas, kui praegu võimaldatakse. Arvan, et vabade päevade juurde andmine hoopis tõstab inimeste tööviljakust. Inimesed on välja puhanud ja rohkem motiveeritud. Ka võiks kindlasti anda järgneva või eelneva päeva vabaks inimestele, kui riigipüha satub nädalavahetusele.See oleks õiglane.
Tööviljakusest enam, võiks tähelepanu pöörata aga lisaväärtuse loomisele. Kui tööviljakus on kvantitatiivne mõiste, siis lisaväärtus kvalitatiivne. Võiks mõelda, millises ulatuses luuakse lisaväärtust erinevates majandussektorites. Samuti, milline on siin avaliku sektori osatähtsus? Kuidas aitab kaasa lisaväärtuse loomisele ühiskonnas avalik sektor? Milline on poliitika ja erinevate valdkonnapoliitikate mõjusus? Kui efektiivselt on poliitikaid rakendunud?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar