Soorollidest

Ajakirjandus on viimase nädala jooksul üllitanud mitu artiklit, mis arutlevad soorollide teemal. Otsa tegi lahti üks artikkel, mis rääkis Rootsis asuvast lasteaiast, kus lapsi püütakse kasvatada kinnistunud soorolli stereotüüpe vältides. See artikkel sai palju vastukaja ka lugejatelt.

See teema on küllalt keeruline ja mitmetahuline, isiklikult ei poolda selliseid eksperimente lasteaialaste peal, kellede maailmapilt pole veel piisavalt avaraks kujunenud . Minu vanaema, kes oli alushariduse pedagoog, tavatases ikka öelda, et lapse kasvatamine pole mitte teadus, vaid kunst, mis eeldab arenenud tunnetusvõimet ja mõistmist. Teaduslikud eksperimendid, mis rõhuvad ainult välisele võrdsuse taotlusele ja soolisele neutraalsussoovile, võivad lõpptulemusena anda hoopis vastupidise efekti. Ma ei poolda ka kivistunud soorolle ühiskonnas, kus on selged nägemused meeste ja naiste töödest. Ühiskond peab olema võimalikult paindlik ja mitmekesine, arvestada tuleb inimese individuaalsust ja inimese valikuid , olgu tegu mehe või naisega. Kui naine soovib tulevikus töötada bussijuhi, kaevuri, politseiniku, päästetöötajana - ja tal on selleks eeldusi , siis ei näe ma mingit probleemi, et ta ei peaks sellel kohal töötama. Samas peaks soorollide ja kodutööde jaotamise osas senisest rohkem arutama kindlasti õpilastega põhikooli - ja gümnaasiumiastmes. Selleks tuleks ainekavas sellele teemale rohkem tähelepanu pöörata. Hästi sobivad selleks ühiskonnaõpetuse, perekonnaõpetuse, filosoofia ja teised sotsiaal - ja humanitaarteaduste õppeained. Lasteaias peaks aga jälgima lapse arengut, vältima poiste ja tüdrukute vahelist füüsilist ja verbaalset vägivalda. Just poiste ja tüdrukute vastastikkuse austuse kasvatamine lapseeas, võimaldab tulevikus respekteerida ka mõlema soo osapoole valikud.