Pagulaste tulvad Aafrikast ja Lähis-Idast juba survestavad Euroopa piire. Lisaks sellele Ukraina sõda, mis veelgi süvenedes võib survestada ka Euroopa Liidu idapiiri. Inimlikust seisukohast on põgenike aitamine igati inimlik ja õige. Küsimus on aga selles, mis ulatuses ja millisel moel põgenikke aidata. Sisseränne Aafrikast lähtub paljudest omavahel põimunud probleemidest. Olgu selleks siis etnilised või usulised konfliktid, lõpetades keskkonnaprobleemidega. Toetan Erakond Eestimaa Roheliste seisukohta, et probleemi peab hakkama lahendama juba eos. Pean silmas arenguriikide arengut toetavat arenguabi, mitte "abi", millest saavad suurema kasu ainult arenguabi jaotavad rahvusvahelised organisatsioonid ja korrumpeerunud valitsused. Arenguabi jagamist tuleb paremini jälgida, et see jõuaks ka reaalselt abivajajateni. Põgenike arutu vastuvõtmine ei lahenda probleemi, kuna lahendamata jätmisel, lähtub koldest aina suurem põgenikevool Euroopasse. Abi peab olema meditsiini - ja haridustingimuste parandamise näol, mitte lihtsalt humanitaarabi laiali jagamise näol, mis on ajutine ega ole jätkusuutlik. Oluline oleks õpetada kohalikele elanikele ka keskkonnasäästvaid maaharimisvõtteid jms. Samuti võiks soodustada kohapealset ühistulist majandamist.
Tulevikus võiks Euroopa Liit käivitada ka tagasirände programmi, et võimaldada sisserännanutel tagasi minna oma juurte juurde. Sinna programmi võiksid olla kaasatud ka Euroopas sündinud ja hariduse saanud mitmenda põlvkonna immigrandid, kes võiksid oma teadmistega kaasa aidata päritolumaa ühiskondade arengule.
Lõppkokkuvõttes ei muuda õnnelikuks massiline ränne ei pagulasi ega põliselanikke. Kes siis ikka tahaks vabatahtlikult ilma mõjuva põhjuseta oma kodumaalt lahkuda?!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar